POST-TRAUMAATILINE STRESSHAIRE:

LAPSED JA NOORUKID

Allolev informatsioon on saadud National Center-i post-traumaatilise stresshäire brošüürilt.

Autor : Jessica Hamblen, Ph.D.

Post-traumaatilist stresshäiret tunnustati esmakordselt kui "ametlikku" psühhiaatria-alast diagnoosi 1980.aastal. Tollal teati väga vähe isegi sellest, milline kõnealune haigus lastes ja noorukites üldse välja nägi. Tänapäeval on aga teada, et PTSH-le on altid nii lapsed kui ka noorukid, samuti on igal vanusegrupil omad iseloomulikud PTSH tunnusjooned. Lisaks teistele uuringutele on tänapäeval juba hakatud välja töötama erinevaid meetodeid, kuidas PTSH-d lastes ennetada. Lisainformatsiooni leiate allolevast tekstist : PTSH ja Lapsed, Kui paljudel lastel on PTSH, riskifaktorid, Laste PTSH tunnusjooned, Milliselt mõjutab traumeeriv sündmus lapsi, Ravi, ja Kuidas MINA saan oma last aidata (vahemärkus : nimetatud teemadele on vastused allolevas tekstis).

Mis tekitab lastes PTSH-d?

Selleks, et inimesel diagnoositaks PTSH peab ta olema eelnevalt läbielanud sündmuse, mis esindas ohtu tema elule või kellegi teise elule või füüsilisele rikkumatusele - lisaks, sellele sündmusele reageeriti sügava hirmuga, abitusega või kohutatud emotsioonidega. On avastatud väga palju traumaatilisi sündmuseid, mis on soodustanud PTSH teket nii lastel kui noorukitel. Uuringute käigus on leitud, et PTSH juhtumeid on esinenud arvukalt lastel ja noorukitel, kes on läbi elanud järgnevad sündmused oma elus : üleujutused, inimrööv, vägistamine, mõrv (juhtunud näiteks lähedase inimesega), relvalask, tulistamised koolis, liiklusõnnetus autoga, lennukiõnnetus, tõsised põlengujuhtumid, ühiskonnapoolne vägivald, sõda, kaaslas(t)e enesetapp, seksuaalne kuritarvitamine, füüsiline kuritarvitamine.

Kui paljudel lastel on PTSH?

On tehtud mõningaid kokkuvõtvaid uurimusi, mis keskendusid PTSH ilmingute tihedusele populatsioonis - nii lastes kui noorukites. Kõnealuste uuringute tulemused näitavad, et 15% - 43% tüdrukutest ja 14% - 43% poistest on oma elu jooksul läbielanud vähemalt ühe traumaatilise kogemuse. Nendest lastest ja noorukitest, kes on kogenud midagi traumaatilist oma elus – 3% - 15% tüdrukutest ja 1% - 6% poistest vastavad PTSH kriteeriumitele.
PTSH-d esineb märksa tihedamini neis lastes ja noorukites, kes olid kogenud vähemalt ühte sündmust eelnevalt toodud traumaatiliste juhtumuste näidetest - arvuliselt esines seal kõike 3% - 100%-ni. Siinkohal näited, millistes olukordades ja kui palju lapsi väga suure tõenäosusega põevad/hakkavad põdema PTSH-d - 100% kui laps on tunnistajaks oma vanema mõrvale või seksuaalsele kuritarvitamisele; 90% kui last on seksuaalselt kuritarvitatud; 77% kui laps on läbielanud tulistamisjuhtumi oma koolis; 35% kui laps on saanud kuritarvitada ühiskondliku vägivalla poolt.

Mis on PTSH riskifaktorid?

On 3 faktorit, mis suurendavad PTSH ilmingut : traumaatilise sündmuse tõsidus, lapsevanema(te) reaktsioon traumaatilisele sündmusele, ja kui kaua aega on traumaatilisest sündmusest möödunud. Üldises mõistes, enamikes laste raportites on leitud üsnagi märkimisväärne seos traumaatilise sündmuse tõsiduse ja PTSH vahel. Nagu oligi juba arvata – hulgaliselt PTSH sümptomeid esines kõigil lastel ja noorukitel, kes olid läbielanud kõige rängemad traumaatilised sündmused. Laste jaoks on PTSH sümptomeid kõige enam mõjutanud see, kui toetav on nende perekond ja kui hästi nende vanemad antud olukorraga toime tulevad. Uuringud näitavad, et nendel lastel ja noorukitel esineb märksa vähem PTSH sümptomeid, kelle pered on ülihoolitsevad ja kus esineb minimaalselt vanemapoolset stressi. Mida kaugemal on ajaliselt traumaatiline sündmus seda vähem tunneb laps / nooruk möödunu pärast stressi.

Lisaks eelnevale on avastatud veel mõningaid faktoreid, mida seostatakse PTSH-ga. Uurimused näitavad, et ohvrid, kes on läbielanud "inimestevahelise" trauma nagu näiteks vägistamine ja kuritarvitamine, on suurem tõenäosus haigestuda PTSH-sse kui teiste traumavormide ohvritel. Lisaks on leitud, et eksisteerib ka teatud seos PTSH ja eelnevalt läbielatud traumeerivate sündmuste arvu vahel - ehk teisisõnu, mida enam on inimene traumeerivaid sündmuseid oma elu jooksul kogenud seda suurema tõenäosusega on tal PTSH. Mis puutub ohvrite soosse – tüdrukud on märksa altimad PTSH ilmnemisele kui poisid. Etnilise külje pealt – mõningad uurimused näitavad, et vähemuses olevad inimesed põevad tihedamini PTSH-d, kuid sealjuures tuleks kindlasti hoida meeles et pigem on tegu siiski etniliste erinevusfaktoritega. On ka uuritud, kuidas mõjutab inimese vanus PTSH-sse haigestumist, kuid kahjuks pole selle suhtes midagi kindlat veel täheldatud. Erinevused võivad seisneda selles, milliselt lapsed ja noorukid PTSH-d põevad - nii vanuseliselt kui ka oma arengutasemelt.

Laste PTSH tunnusjooned

Uurimuste läbiviijad ja arstid on hakanud jõudma järeldusele, et PTSH esineb lastel teistmoodi kui täiskasvanutel.

Väikelastel võib esineda vaid mõni PTSH sümptom. See tuleneb asjaolust, et PTSH kaheksat sümptomit tuleb osata kirjeldada verbaalselt – oma tundeid ja kogemusi. Selle asemel aga on väikelapsed raporteerinud pigem üldistavaid hirme nagu võõras inimene või eemaloleku ärevus; erinevate situatsioonide ignoreerimine, mis võivad, kuid ei pruugi olla seotud traumaga; magamishäired; pidev keskendumine teatud sõnadele või sümbolitele, mis võivad kuid ei pruugi olla seotud traumaga. Kõnealused lapsed võivad esitada ka post-traumaatilisi mänge, kus nad pidevalt kordavad läbielatud traumeerivat sündmust. Kui laps on läbielanud midagi traumeerivat võib ta lisaks eelnevale kaotada mõne oma arengutasemele omase oskuse (näiteks potilkäimine).

Kliinilised raportid näitavad, et olenevalt traumeerivast sündmusest algkooliealised lapsed ei pruugi kogeda amneesiat või traumajärgseid visuaalseid "mälupildikesi". Samas tuleks ära mainida, et selles vanuses lapsed kogevad aega moonutatuna ja ka halva mälestuse ennetusmärke – neid kahte asjaolu täiskasvanute PTSH-s ei esine. Aega moonutatuna kogemine tähendab seda, et laps mäletab toimunud traumat vales ajalises järjestuses. Halva mälestuse ennetusmärkidesse uskumine aga tähendab, et laps usub et tema läbielatud traumale eelneval ajal eksisteeris erinevaid märke, mis ennustasid eesolevat halba sündmust. Selle tulemusena hakkavad lapsed uskuma, et kui nad on kogu aeg piisavalt tähelepanelikud, siis nad märkavad hoiatusmärke ning ennetavad tulevasi traumasid. Koolivanused lapsed on samuti välja näidanud post-traumaatilist käitumist nagu näiteks post-traumaatiline "etendus" ja trauma taasetendamine oma mängudes, joonistustes või verbaalses suhtluses. Post-traumaatiline "etendus" ja taasetendamine on erinevad – post-traumaatiline "etendus" on see kui inimene kompulsiivselt kordab kogu aeg teatud aspekti läbielatud traumeerivas sündmuses; on sõna otseses mõttes trauma taasesitus; ja selle mõtteks ei ole ärevustunnet leevendada (näiteks : pärast koolis toimunud tulistamist hakkab nüüd ohver oma arvutimängudes relvadega märksa aktiivsemalt tegutsema). Post-traumaatiline taasetendamine on palju paindlikum ja hõlmab endas teatud käitumuslikke aspekte, mis tulenevad läbielatud traumeerivast sündmusest (näiteks : pärast vägivaldset vahejuhtumit hakkab ohver kaasas kandma relva).

Noorukitel esinev PTSH on väga sarnane täiskasvanute PTSH-le. Siiski, on välja toodud mõningaid asjaolusid, mis erinevad. Nagu juba eelpool kirjeldatud võivad lapsed tihtipeale hakata läbielatud sündmust oma mängudes taaskogema. Noorukitel on aga enamasti kombeks tegutseda läbi post-traumaatilise taasetendamise, mis hõlmab endast seda et nooruk võtab teatud aspektid oma traumast ning kasutab neid oma igapäevaelus. Noorukitel on suurem tõenäosus muutuda impulsiivseks ja agressiivseks kui lastel ja täiskasvanutel.

Milliselt mõjutab traumeeriv sündmus lapsi? (peale PTSH)

Lastel ja noorukitel, kes on läbielanud midagi äärmiselt traumeerivat esineb tihtipeale veel mitmeid teisigi probleeme peale PTSH. Siinkohal tuleks mainida, et üks parimaid sellekohaseid informatsiooniallikaid on kui lugeda erinevat kirjandust teemal laste seksuaalne kuritarvitamine. Vastavates tekstides on pea alati välja toodud, et seksuaalselt kuritarvitatud lastel on probleeme : hirmuga, ärevustundega, depressiooniga, viha ja vaenuga, agressiivsusega, seksuaalselt kohatu käitumisega, enesehävitusliku käitumisega, isoleeritustundega ja stigmaga, madala enesehinnanguga, usaldustundega, ja erinevate ainete kuritarvitamisega. Nimetatud probleeme esineb ka neil lastel ja noorukitel, kes on kogenud teisi traumavorme. Lastel, kes on läbielanud midagi traumeerivat, on suhtlusprobleeme oma eakaaslaste ja perekonnaga, probleeme oma tulemustega koolis ja ka nende käitumine võib olla suuresti "ülepakutud" / "ülenäideldud".

Lisaks juba mainitud sümptomitele, on olemas ka hulk psühhiaatriaalaseid häireid, mis esinevad väga tihti nii lastel kui noorukitel, kes on läbielanud traumaatilise sündmuse. Üks sagedasemaid kaas-sümptomeid on sügav depressioon. Teisi häireid : ainete kuritarvitamine; teised ärevushäired nagu eraldatuse häire ja paanikahäire, ja üldine ärevushäire; samuti väljapoole suunatud häired nagu tähelepanu-defitsiit / hüperaktiivsuse häire, vastuseisev-väljakutsuv häire ja enese ülevalpidamishäire / käitumishäire.

Kuidas PTSH-d lastel ja noorukitel ravitakse?

Kuigi on olemas mõningaid lapsi, kelle PTSH hakkab juba paari kuu pärast taanduma, eksisteerib siiski märkimisväärselt palju lapsi, kelle PTSH ei taandu ilma ravi saamata isegi mitme aasta möödudes. Sellega seoses on tehtud uuringuid leidmaks raviviise, mis on laste ja noorukite puhul kõige efektiivsemad. Täiskasvanute puhul on kõige efektiivsem ravivorm kognitiivse käitumise teraapia. Laste puhul on sama ravimisviis järgmine : paljastamine (laps kõneleb konkreetsest traumaatilisest sündmusest), ärevuse juhtimise tehnikad nagu lõõgastumise ja enesekindluse treening, lisaks valede või traumaga seotud muundunud mõtete parandamine. Kuigi seoses "paljastavate" võtetega ravis on mitmeid erinevaid arvamusi, on siiski leitud et see on äärmiselt kasulik võte kui lapsel on sügav stress seoses traumast jäänud mälestustega ja ka aspektidega, mis võivad talle juhtunut meelde tuletada. "Paljastust" kui sellist saab teha ka samm-sammult ning seda saab kasutada samaaegselt lõõgastumistehnikaga – selliselt saab laps traumat meenutades end lõõgastunult tunda. Seda protseduuri tehes mõistab laps, et ta ei pea oma mälestusi kartma. Kognitiivse käitumise teraapia tegeleb ka selliste valearusaamadega nagu siis kui laps usub, et "maailm ei ole üldse turvaline paik". Uurimustes on tehtud kindlaks, et lastel, kellel on PTSH, on kasulik ja täiesti ohutu praktiseerida kognitiivse käitumise teraapiat.

Kognitiivse käitumise teraapia on tihtipeale võetud kasutusele samaaegselt nn psühhoharidusega (st haridus PTSH sümptomitest ja nende mõjudest) ja vanemate kaasamisega raviprotsessi. Psühhoharidus on protsess, mis uurib PTSH sümptomeid. On äärmiselt oluline, et nii lapsevanemad kui ka hooldajad on teadlikud PTSH mõjudest. Lisaks eelnevale on uuringutes leitud, et mida paremini lapsevanemad antud olukorraga toime tulevad ja mida rohkem nad oma last toetavad - seda paremini funktsioneerib ka nende laps. Sellest võib järeldada, et tihtipeale tuleb ka lapsevanematel endil konsulteerida asjatundjatega, et toime tulla teatud aspektidega lapse raviprotsessis.

Laste ja noorukite PTSH-d ravitakse ka mitmete teiste teraapiatega. Mänguteraapia on kasulik väikelaste ravimisel kuna enamjaolt nad ei oska läbielatud traumat "otse" käsitleda. Ravisessioonil kasutab terapeut erinevaid mänge, joonistusi ja ka teisi erinevaid tehnikaid - selleks, et laps saaks oma traumeerivaid mälestusi protsessida ehk "seedida". "Psühholoogiline esmaabi" on ravi, mida soovitatakse lastele, kes on kogenud ühiskondlikku vägivalda. Seda raviviisi saab teostada nii koolis kui ka traditsioonilises psühhiaatria keskkonnas. "Psühholoogiline esmaabi" hõlmab endas järgmist : traumeeriva sündmuse faktid tehakse lapsele täiesti selgeks (et lapsele ei jääks möödunust midagi selgusetuks/segaseks); normaliseeritakse lapse reaktsioone PTSH-le; last julgustatakse oma tundeid väljendama; lapsele õpetatakse erinevaid probleemide lahendustehnikaid; ning need lapsed kellel on rohkelt PTSH sümptomeid suunatakse edasisele süvaravile. Kaheteistkümne astme lähenemisviisiga ravitakse enamasti PTSH-ga noorukeid, kellel on probleeme ainete kuritarvitamisega. Kasutatakse tundlikkuse eemaldamist silmade liikuvuses ja ka ümbertöötlust (inglise keeles kasutatakse lühendit EMDR) - see kombineerib kognitiivset teraapiat suunatud silmade liikuvusega. Kuigi "EMDR"-i kasutamine täiskasvanute PTSH ravimisel on olnud kuigivõrd edukas, on uuringud näidanud et positiivsed muudatused on põhjustanud mitte silmade liikuvus vaid siiski eelkõige kognitiivne sekkumine. PTSH-d põdevatel lastel on kasutusel ka teatud ravimeid. Kahjuks aga pole viimaste osas uuringuid teostatud ning seetõttu on hetkel liialt ennatlik anda hinnanguid nende kasutamise efektiivsusest.

Lõpetuseks olgu öeldud, et vahetevahel tuleb kasutusele võtta ka spetsialiseeritud sekkumised - neid sellisel puhul, kui laps käitub äärmiselt häiritud viisil või kui tal ilmnevad PTSH sümptomid. Näiteks võib spetsialiseeritud sekkumist vaja minna olukorras, kus laps käitub seksuaalselt kohatult või kui ta ilmutab äärmuslikke käitumisprobleeme.

Kuidas MINA saan oma last aidata?

Esimene samm oma lapse aitamiseks on lugeda käesolevat artiklit PTSH kohta. Kogu enda jaoks PTSH kohta informatsiooni ja ole tähelepanelik oma lapse käitumise suhtes. Jälgi, kas Su lapsel on järgmiseid probleeme : magamisprobleemid, ärrituvus, ignoreerimine, muudatused koolihinnetes, probleemid eakaaslastega / sõpradega. Kui Sinus on tõsine mure oma lapse pärast võid Sa lasta ta üle vaadata mentaaltervise professionaalil, kellel on kogemusi laste ja noorukite PTSH ravimisel. Paljud terapeudid, kes on selliste kogemustega tõenäoliselt kuuluvad sellisesse rahvusvahelisse ühingusse nagu International Society of Traumatic Stress Studies (eesti keeles : Rahvusvaheline Traumaatilise Stressiuuringu Ühing) - neil eksisteerib ülemaailmselt kaardistatud süsteem oma liikmete suhtes ehk teisisõnu Sa saad nendega ühendust võtta ning uurida millised terapeudid omavad kogemusi laste ja noorukite PTSH ravimisel. Küsi neilt, kuidas nad tavaliselt PTSH-d ravivad ning vali endale terapeut, kellega Sul endal ja Su lapsel kõige mugavam suhelda on. Lisaks sellele võid ka lihtsalt kellegi usaldusväärsega oma murest kõnelda. Praegu aga on kõige olulisem, et Sa oled oma lapse jaoks olemas ja toetad teda.

Artikli algallikas : American Academy of Child and Adolescent Psychiatry

Antud artikkel on tõlgitud UK lähisuhtevägivallale pühendatud kodulehelt Hidden Hurt :

http://www.hiddenhurt.co.uk/PTSD_in_children.html

Return from POST-TRAUMAATILINE STRESSHAIRE : LAPSED JA NOORUKID to Artikleid eesti keeles